Kaarhalle on ehitatud juba üle 100 aasta

Sündinud sõdades

Meie ümber on palju harjumuspärasena tunduvaid asju, mille algus või päritolu on peidus aegade taga ja nii mõnigi kord paljastub asjade sünni juurest hoopistükkis üllatavaid asjaolusid. Igal juhul on ohutu väita, et enamuse tehniliste leiutuste ja uuenduste taga on nii või teisiti mingi militaarne seik. Nii on see ka meie tööstus- ja põllumajandusmaastikke kaunistava ehitisega – kaarhalliga. Tema juured ula- tuvud lausa Krimmi sõjani. Alates kaasaeg- se sõjapidamise sünnist Buuri sõdades, on vägedel alati vaja olnud kiirelt püstitatavaid ajutisi peavarje mitmesuguseks otstarbeks. Esmakordselt teadvustas selle vajaduse insener I.K. Brunel, juhtides tähelepanu asjaolule, et suure arvu kiiresti tekkivate haavatute kaitsmiseks ilmastiku eest on vaja vähemalt sama kiiresti valmis osadest kokku pandavaid kergehitisi. Nagu igasu- gused head ideed, sai ka see esialgu efektiivselt tõrjutud kuni Jamaica maa- värinani jaanuaris 1907, kui esimesed välihaiglad õnnestus püstitada alles april- liks. Katsed kasutada ära olemasolevaid ko- gemusi ei kandnud vilja, sest kõik konst- ruktsioonid osutusid kas liiga massiivseteks, liiga keerulisteks püstitada või keerulistes oludes liiga vähe vastupidavateks.

Kapten Nisseni inspiratsioon

Tekkinud probleemi üle hakkas arutlema ka Briti Kuningliku Insenerikorpuse kapten – kanadalane Peter Norman Nissen. Legendi kohaselt vedeles kapten Nissen parasjagu voodis ja unistas naasmisest oma kodu- kohta Kingstonis Ontarios, meenutades ka oma võitlusi kohaliku Ülikooli jäähoki- väljakul, kui talle kangastus tolle konk- reetse jäähokihalli kaarekujuline katus. See oligi olnud inspiratsiooniallikaks praegu- seks üleilmse populaarsuse saavutanud konstruktsiooni sünniks. Kui vastsün- dinud idee jõudis vastutavate ohvitseri- deni, viidi Nissen kiiresti üle peastaabile alluvate töökodade juurde Pas de Calais, ülesandega jälgida esimeste prototüüpi- de tootmist. Kaarhalli sünnipäev on mais 1916, kui vaadati üle esimesed valminud näidised, mille järel algas kiire tootmisse juurutamine, suure hulga Briti firmade osavõtul. Enne sõja lõppu jõuti toota ja toimetada Prantsusmaale ja Belgiasse kokku üle 100 000 kaarhüti. Et sellest ko- gusest oleks mingi ülevaade, märgitagu siinkohal et need ehitised mahutasid kok- ku umbes 2,4 miljonit meest.

Probleemid ja lahendused

Sõja lõppedes kerkisid üles argisemad probleemid nagu näiteks ka Nissenile ko- hase tasu maksmine tema leiutise eest, lisaks juba saadud DSOle (Distinguished Service Order). Pakutud 500 naela pidas Nissen toodetud hüttide kogust arvesta- des mõnitavaks. Lõpuks jõuti siiski leiu- tajat rahuldanud 10 000 maksuvaba nael- sterlingini. Tootmise käigus muutus mõ- nevõrra hüttide konstruktsioon. Nii muu- deti algselt kasutusel olnud puidust pai- nutatud kaared T-profiil teraseks ja põhiplaan muutus algsest 18×18 jalast mõõtudesse 27 jalga pikkust, 16 jalga laiust ja 8 jalga kõrgust.

Toodeti ka spetsiaalset välihospidali mõõtu – 60x20x10 jalga. Kaarhoone püs- titamise norm kuuemehelisele tiimile oli 4 tundi. Püstitamise kiirusrekord oli 1 tund ja 27 minutit.

Taas sõtta

Nisseni konstruktsiooni populaarsus ka- dus mõne aasta jooksul pärast esimest maailmasõda, et uuenenuna taas ilmuda järgmises ülemaailmses relvakonfliktis. Siiski jõuti mõnikümmend sellist maja püstitada elamispinna puuduse leevenda- miseks Somerseti krahvkonda. Need hoo- ned on püsinud tänaseni ja 1983 aastal võeti 8 neist meie mõistes muinsuskaitse alla. Järgmine vaatus kaarhallide ajaloos algas märtsis 1941, kui USA admiral Ben Morell, laevastiku tehaste ja dokkide ülem, kohtus tööstur George A. Fulleriga, kes oli siiani tuntud kui maalripintslite tootja, tehes viimasele ülesandeks luua 60 päevaga kiirelt püstitatav ajutine hoone, mida saaks kasutada meeste majutamiseks kaugetes baasides. Lähtekohaks valiti olemasolev Nisseni silinderpinnaga konstruktsioon, kuid otsustati seda oluliselt lihtsustada. Valmisid mitmesuguste plaanimõõtudega prototüübid, milledest populaarsemaiks osutusid 20×40 jalase põhiplaaniga mudel majutamiseks ja 40×100 jalase põhiplaa- niga mudel ladudeks ja hospidalideks. Ta- sub tähele panna, et ülesanne kaarhallide projekteerimiseks püstitati märtsis 1941 – 9 kuud enne USA sõtta astumist Pearl Harbori pommitamise järel. Mis tähendab et kohe sõja alguses oli võimalik alustada ajutiste hoonete massilist tootmist. Esimene telli- mus, mis esitati kohe peale Pearl Harborit, oli 16 000 kokku pandavat hoonet. Kokku telliti, toodeti ja püstitati neid sõja jooksul umbes 170 000 tükki. Erinevalt Briti ana- loogist ja oma eelkäijast, mis sai nime oma looja järgi, hakati USA vastavat konstrukt- siooni nimetama tema esimeste prototüü- pide püstitamise koha – Quonset Point`i järgi Quonset Hut ́iks. Pärast sõda müüs USA valitsus enamuse valminud ja kasutust mitte leidnud kaarhalle maha, millest mõned seisavad siiani mitmetes kohtades USA-s, olles teeninud tsiviilis ligi kuuskümmend aastat.

KAAR

ANDMED

Ei soovi maksta kogu summat korraga? Maksa osamaksete kaupa!